Contionary:eesken

Skundavisk

Etymology

From Middle Skundavisk ēsken, from Old Skundavisk ēskōn, eiskōn, from Halmisk ᚨᛁᛊᚲᛟᚾ (aiskōn), from Proto-Germanic *aiskōną.

Pronunciation

• IPA: /e:ʃɘn/

Verb

eesken (weak, third-person singular simple present eeskt, past tense eeskte, past participle geeeskt, past subjunctive eeskte, auxiliary haven)

1. to ask

   Thou kant mir eesken, hwat thou wilt.

   You can ask me what you want.

Inflection

infinitive		eesken
present participle		eeskend
past participle		geeeskt
auxiliary		haven
	indicative		subjunctive
present	ik eeske	wi eesken	ik eeske	wi eesken
	thou eeskst	ji eeskt	thou eeskst	ji eeskt
	hi, si, hit eeskt	si, Si eesken	hi, si, hit eeske	si, Si eesken
preterit	ik eeskte	wi eeskten	ik eeskte	wi eeskten
	thou eesktest	ji eesktet	thou eesktest	ji eesktet
	hi, si, hit eeskte	si, Si eeskten	hi, si, hit eeskten	si, Si eeskten
imperative	eesk	eeskt (ji)